LOSSI AJALUGU

Keila-Joa

Eesti kirjanik Eduard Vilde kirjutas 1887. a. ühes ajalehekirjutises “Lahtised lehed minu päeva-raamatus” Keila-Joa kohta: “Ja tõesti teist sarnast kohta, mis looduse ilu poolest nii rikas oleks, ei taha Eestimaal vististi mujalt leida”. Arvatavasti on see Joa kohta esimene eestikeelne kirjutis. Rootsi arhiivis leiduvat üle 300 aasta eest kirjutatud artikkel, milles nimetatakse ja imetletakse Joa ilu. Artikkel piirdub veski ja joa kirjeldusega, järelikult mõisa sel ajal veel polnud. 16. saj. algul kuulus Joa Mõõgavennaste Ordule, Rootsi valitsuse ajal aastast 1561 Tallinna lossile. Aastal 1555 kinkis Ordumeister Heinrich von Galen Joa veski koos juurdekuuluva maaga ordule asutatud suurte teenete eest eluaegseks kasutamiseks Johann Nekerkele. Teisal on öeldud, et Ordumeister von Galen rentis veski Hans Nykerkele. Nekerke nimi esineb mitmel kujul: Nekerke, Nykerke, Nykircke, Neukirch. Joa juurde kuuluva maa suurus teadmata. Kunagi olnud veski päris kose ääres, nüüd on ta mõned meetrid eemal. 1586. a. kasutasid Joa veskit koos selle juurde kuuluva 5 adramaaga Johann Nykerke pojad Hinrich ja Hans. Millal Joale mõis tekkis, ei ole teada. 16. saj. kaardil mõisa veel ei esine, küll aga Vääna mõis, mis eksisteeris juba 14. saj keskpaigas. Arvatavasti rajati Joa mõis 16. saj lõpul või 17. saj. algul, sest 1620. a. kohta on öeldud: “Johann Nekerkel on õigus oma mõisas elada”. 1627. a. oli Joa omanikuks leskproua Neukirch, kellel oli 6 talunikku. Leskproua oli kohustatud Keila kiriku pastorile Badwitzile tasuma “oma mõisast pooleks rukkid ja otrid 2 tündrit. Tema 6 taluniku käest hea või kurjaga rukkid, otri 1 tünder”. Viimase Nekerke-Neukirchina mainitakse pärijana Johann von Neukirchi tütart Annat, kes oli abielus Jürgen von Wrangelliga. Pärast Anna von Wrangelli surma 1667. a. olid Joa peremeesteks von Wrangellid, Tiesenhausenid, Dehnid ja mitmed teised isikud. Kes neist olid omanikud, kes rentnikud, ei teata. Mõisad käisid käest kätte, sest nendest saadud tulu oli väikene. Mõisad ja talukohad ei andnud enam endist tulu, sest viljaikaldused ning näljaaastad ja katk viisid töötegijad hauda. 1709.-1710. a. viis nälg ja katk Keila kihelkonnast 2/3 rahvastikust hauda. Põllud jäid suure surevuse tõttu sööti, nii et 1710. a. oli adramaad ligi 14 korda vähem kui 1701. a. Alates 1809. a. kuulus Joa rüütelkonna peamehele Jakob von Bergile, kes sattus võlgadesse ning suri lõpuks vaese mehena. Nii läks Joa 1827. a. oksjonile, kust selle ostis Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff. Saksamaalt pärit Benckendorffid olid juba 16. saj Riias mitmesugustel silmapaistvatel kõrgetel ametikohtadel ja omasid rohkeid maavaldusi Liivi- ja Eestimaal. Novembris 1674 võeti Benckendorffid Rootsi aadliseisusesse. LOE EDASI